Paljudel põnnidel jäi lasteaed sel kevadel selja taha. Enne kooli algust ootab aga ees kolm suvekuud – kuidas on see lasteaiavaba aeg peredes lahendatud? „Kui emmel on vaja tööd teha, otsivad nemad endale ise samal ajal tegevust,“ jagab pere suvist korraldust kahe lapse ema Tuuli.

Ajab ikka meeleheitele küll, kui laps närib järjekindlalt küüsi hoolimata keelust ja erinevatest nippidest, mida sellest harjumusest vabanemiseks proovitud. Selle taga võib olla palju erinevaid põhjuseid alates igavusest kuni ärevuse või kohanemisraskusteni lapse elus toimunud muutustega. Miks ei pruugi keelamine aidata ning kuidas nii küüsi kui tervist kahjustavast harjumusest päriselt vabaneda? Oma kogemust jagavad kolm ema.

Delfi Meedia ajaloos kuulub väga oluline koht lehelaste projektile, kus noored said suviti oma esimesed töökogemused tänavatel möödujatele ajalehti tutvustades ja reklaamides. Teist suve järjest taastame traditsiooni kolmeks päevaks Tartus!

Veganlus ei tähenda ka lastega peredes piiratud menüüd, vaid hoolikalt läbi mõeldud toidulauda, väärtusvalikuid ja laste väga siirast loomaarmastust. „Tegelikult ei olegi meie lapsed meilt kunagi küsinud, miks me loomseid tooteid ei söö. Pigem on nende küsimus olnud vastupidine: miks teised inimesed loomi söövad,“ jagab kolme poja ema Karmel.

Teismeiga on suurte muutuste aeg, mil lapse meeleolu, huvid ja käitumine võivad kiiresti muutuda. Samas näitab noorte vaimse tervise baromeeter, et koguni 40l protsendil noorukitest esineb depressiivseid sümptomeid ning 17 protsenti kannatab mõõdukate kuni raskete vaimse tervise häirete all.

Ajapuudus ja kiire elu takistavad sageli pereliikmetel üksteisele igapäevaselt piisavalt pühenduda. Ometi tekib tõeline emotsionaalne lähedus just regulaarse panustamise tulemusel. Kuidas siis tuua igasse päeva ja õhtusse rohkem lähedust? Milliseid põhitõdesid aga üldisemalt järgida suhetes lastega, et omavahelist vaimset sidet tugevdada ja usaldustunnet kasvatada?

Analüüsisime kõiki Eesti 78 omavalitsust ja uurisime välja, millises Eestimaa nurgas on parim lapsi kasvatada – mille üle kohalikud kurdavad ja mida kiidavad? Esikohal on 12 punkti, viimasel vaid üks punkt.

Koolis veedab laps suure osa päevast. Seal kujunevad tema suhted õppimise, õpetajate, kaaslaste ja iseendaga. Kas soovid, et sinu lapsel oleks koolis turvaline, et teda märgataks ja tal oleks õpirõõmu? Sulle on tähtis, et laps saab koolis piisavalt tuge, samas ka vabadust kasvada? Seda kõike pakub waldorfharidus.

Naise keha on imeline – valmis kasvatama inimese, teda toitma ja läbima hämmastavaid muutusi ka sünnitusjärgsel ajal. Oma keha kuulates ja enda eest hoolitsedes saab sünnitusest taastuda paremini ning suuremate muredeta.

Emadus on meeliülendav, aga ka seinast seina emotsioonirohke. Kui beebiga ema tunneb pidevat eraldatust, ärevust, väsimust ja masendust, ei tasu jääda selle tundega üksi – abi võib olla lähemal, kui arvatagi oskaks.

Läbi aegade on spetsiifiliste iseloomuomadustega laste puhul kasutatud erinevaid termineid. Üks nendest näiteks indigolapsed. Nüüd on aga maad võtmas uus sõna: orhideelaps.

Väikeste laste tähelepanu võitmine võib vanemate jaoks olla vahel tõeline väljakutse. Sageli ootame, et laps kuulaks meid kohe ja keskendunult. Samal ajal on lastel aga märksa vähem kannatlikkust kui täiskasvanutel. Kui me ei suuda nende tähelepanu pikemaks ajaks köita, hajub nende huvi kiiresti ning meie jutt jääb lihtsalt kuulmata.

„Kui saaksime lapse, äkki ta muutub...“ Mõte, millest paljud vägivaldses või kontrollivas suhtes elavad naised kinni hoiavad. Lapse sündi nähakse võimalusena, mis võiks tuua suhtesse hoolivust, vastutustunnet ja lähedust. Lootus, et partnerist saab hea isa, aitab märgata paremaid hetki ning uskuda, et raskused on ajutised.

Küsimus: „Kolisime mõned kuud tagasi laste isaga lahku, aga elatise maksmise osas pole siiani kokkuleppele saanud, seega pöördusin kohtusse elatise väljamõistmiseks – laste peamine elukoht on minu juures. Soovin elatist suuremas summas kui miinimummäär ja esitasin ka kuluarvestuse, palju laste vajadustele kulub, aga nüüd nõuab kohus, et pean neid kulutusid ka tõendama. Ma ei saa hästi aru, kuidas seda tegema pean. Ma ei ole hoidnud alles kõiki tšekke ja ega seda päris täpselt välja arvutada saagi – ma ei tea ju, kui palju näiteks toidu peale kulub. Kuidas laste kulude tõendamine välja peaks nägema?“

Käes on just see aeg, kui lapsed veedavad suurema osa ajast õues ja ratastel. Lapsevanemana soovime, et kõik nende sõidud lõppeksid õnnelikult – selleks tuleb pead kaitsta kindlasti õige kiivriga. Mida sealjuures arvestada ja kuidas kiivrit paigaldada? Anname nõu.

Kui Anneli ja Germo pärast kaheksat koosoldud aastat lahku läksid, tundus nende ühine lugu olevat läbi. Täna on nad aga taas koos... Paar jagab avameelselt, mis nende suhte murdis ning kuidas nad pärast enam kui aasta kestnud lahusolekut teineteise uuesti leidsid.

„Kui mitte sekkuda, tekib tunne, et sa ei tee piisavalt, kuigi tegelikult ei ole midagi, mis aitaks olukorda kiiremini lahendada,“ jagab lugeja oma saadetud kirjas igapäevaseid võitluseid, millega peab silmitsi seisma.

Hommik: laps ei taha sokke jalga panna. Lõuna: ta ei taha lauda tulla. Õhtu: ta ei taha vanni minna. Iga ettepanek, iga palve, iga korraldus saab sama vastuse: „Ei.“ See on paljude perede igapäev umbes teise eluaasta paiku – ja see on palju tavalisem, kui tundub. Mis selle taga on ja mida sellega peale hakata?

„Ta istus autos ja ütles, et ei saa turvavööd lahti. Ta oli 10aastane, turvavöö lahti võtmine oleks pidanud tema jaoks ju käkitegu olema!“ meenutab Anna episoodi mõned kuud enne tütre epilepsia diagnoosi.

Kroonika pikaaegne peatoimetaja kirjutas nädalapäevad tagasi oma viimases juhtkirjas, et uus ajastu alaku. Tõstan lehvituseks käe, sest uus ajastu on ootamas ka Pere ja Kodu toimetust. Delfist ma lõplikult ei lahku, küll aga suundun mõneks ajaks täitma mõnevõrra teistlaadi rolli.

Sotsiaalmeedia lapsevanemate gruppides kohtab sageli teemaalgatusi, milles küsitakse, kas poja eesnahakitsus on normaalne või mitte, millise murega pöörduda arsti poole ja millisega aitab vaid aeg. Arvajaid ja arvamusi jagub seinast seina. Lapsevanema mure on aga suur ning teadmisi sellest, mida antud olukorras ette võtta, napib.

Suvi on paljudes peredes ärev aeg – sügisel ootab ees esimene suur samm iseseisvuse poole ehk lasteaiatee algus. Lapsevanemad muretsevad sageli, kas pooleteise- või kaheaastane mudilane oskab ikka piisavalt hästi ise süüa, pükse jalga tõmmata või potil käia. Staažikas sõimerühma õpetaja ja mänguterapeut Maive Skatskov rahustab vanemaid: kõige kriitilisemad oskused pole sugugi need, mida me esimesena arvame.

Lastetoast kostub suur kisa. Kui ema ukselävele jõuab, näeb ta üht last nutmas ja teist last, kulm kortsus ja käed risti rinnal, seismas. Ema hingab sügavalt sisse ja enne, kui midagi öelda jõuab, sõnab teine laps trotslikult: „Tema ise alustas!“

Pea kõik lapsed unistavad päris oma lemmikloomast. Oluline on aga see, et kui perre võetakse lemmik, on ta siiski alati kogu pere oma. Mida on vaja kindlasti enne teada, kui endale koduloom muretseda? Küsimustele vastab veterinaar dr Kristel Rjabov NordicVet loomakliinikust.

Kui arvasid, et teismelisega vastutulelik olemine paneb ta kodus rohkem koostööd tegema, siis tegelikkus võib olla hoopis vastupidine. Värske uuring selgitab, miks lapsele vastu tulemine võib sageli lõppeda sellega, et tema koostöövalmidus hoopis väheneb.

Lasteaiaõpetaja ei märka olukorra ohtlikkust, kui laps mainib, et pidi tegema pai kellegi sabale... Laps õpib maailma tundma iseenda kaudu. Oma keha, tunnete, piiride ja suhete mõistmine kuulub kasvamise juurde sama loomulikult nagu rääkimine ja mängimine. Seepärast tasub neist teemadest rääkida juba varases lapsepõlves – nii kujunevad lapse enesehinnangu ja turvatunde esimesed alused.

Birgit on pojale emme ja Jenni on äiti – nii nagu kummagi naise emakeel seda ette näeb. Mitte kõik lähedased ei ole pärast pereloomist nende kõrvale jäänud, kuid naised ise on oma otsustes ja saatuses kindlad.

„Prillipapa“ ; „Paksmagu“ ja muud hüüdnimed, mida lapsed üksteisele annavad, võivad tekitada tõsiseid komplekse ja panna last oma välimust häbenema. Aga mida öelda lapsele, kes tunneb end oma välimuse tõttu halvasti? Ja millal peaks lapsevanem muretsema?

Et puugid varitsevad meid ainult metsas ja kõrgete rohuliblede vahel, on juba ammu kummutatud müüt. Tõestab seda seegi, et eelmisel aastal Eestis registreeritud 3276 puukborrelioosijuhtumist diagnoositi enim (923) just Tallinnas.

Ühel päikeselisel pärastlõunal õnnestus mul piiluda laste ja noorte salasoovide maailma – sain olla kaasas SEB Heategevusfondi soovide toetusvooru komisjonis ning lugeda, millised soovid on lastel, kes ei saa mingil põhjusel kasvada oma päritoluperes. Ürituselt lahkusin vesiste silmadega, süda täis ühtaegu valu, rõõmu ning tänutunnet.